Eile ilmus Äripäevas parimate börsifirmade edetabel, kus Harju Elektrit tüüriv Andres Allikmäe ütles selgelt: nende ettevõttel oli aegade parim aasta, kuid aktsia hind peegeldab vastupidist ja hoopis langeb. Üle 30 aasta samas firmas töötanud mees võiks läbi ja lõhki teada, kuidas ettevõte toimib ja mis võiks sealt huvi pakkuda ka näiteks (potentsiaalsele) investorile. Paraku tundub, et räägitakse eri keelt.
Naiivne oleks loota, et igast tippjuhist saab järgmine Steve Jobs või Elon Musk. Kuid oma eksentrilisuses talletuvad nad kiiremalt mällu ning suudavad seeläbi tõhusamalt luua sidet ka ettevõtte ja muu maailma vahele. Juht kehastub kommunikatsioonisillaks, kelle iga järgnevat mõtteavaldust oodatakse suure huviga. Oskus promoda samaaegselt ennast ja organisatsiooni loob võimsa kuvandi, mis võib püsida aastaid. Nagu Steve Jobs kummitab senini Apple’it.
Mõistame, et Eesti suurettevõtete juhid ei keksle kohe järgmisel päeval, et end meeletult näidata. See ei ole eesmärk. Pigem tuleks sammhaaval muutuda senisest avatumaks ning hakata aina näitama, kuidas ühiskonda (ja miks mitte ka maailma) muuta paremaks. Praegu jääb paljudel nägemata ja mõistmata kirg, mis hoiab juhti ettevõtte eesotsas. Kui sama emotsioon kanduks ettevõttest välja, oleks organisatsioonil hoopis teine minek.
Usaldusväärsus viib kaugemale
Homme Pärnus selgitab kuueliikmeline žürii Eesti parima juhi, kelleks kandideerivad veel Erkki Raasuke, Marek Helm ja Robert Kitt. Tasub silmas pidada, kuidas lisaks ettevõtte tulemustele hindab žürii panust Eesti elu parandamisse laiemalt. Kõik kolm tippjuhti on edukad näited, kuidas proaktiivne juht saab olla justkui organisatsiooni lahutamatu osa. Veelgi parem, kui muutub arvamusliidriks, sest sellisel puhul on kõikvõimalike halbade uudiste selgitamine hõlpsam, kuna arvamusliidri usaldusväärsus küündib märksa kõrgemale kui mõne vähetuntud, ent suurel kogemusega firmajuhil.